Paljudes vanades traditsioonides seisnes arsti tegevus mitte niivõrd tõbiste tohterdamises, kui just haiguste ennetamises. Tähendusrikkamaks peeti seda kui palju tema piirkonnas haigeid üldse oli. Õigemini, kui vähe tal neid oli. Arsti eesmärk oli inimese kehalise tasakaalu säilitamine ja tema nõustamine ja toetamine haigustevaba elu saavutamiseks. Meie maailmas siin ja praegu tiirleb meditsiinisüsteem valdavalt diagnoosi ümber. Kaebuste ilmnemisel keskendutakse diagnoosi panemisele ning hiljem selle ravimisele.

Pole kahtlustki, et kaasaegse teaduse, tehnika ning farmaatsiaalaste saavutuste abiga ollakse konkreetsete haiguste käsitlemisel võrreldes meie esivanemate võimalustega märkimisväärselt tulemusrikkamad. Aukartustäratavaid tulemusi saab näha erakorralise meditsiini valdkonnas, kirurgias jm. Ühte jalga on aga lonkama hakanud käsitlus inimesest kui tervikust ning tema kõikide elementide tasakaalustatuse vajadusest. Ühte haigust ravides unustatakse mida selle vastu suunatud turmtuli keha teistele osadele tähendab ja miks haigus üldse tuli.